Katkendeid CD-raamatust "Oru lossi saladus ja rikkus".
Autor: Vambola Kaasik-Aaslaav
Eesti ajalehest Olevik 1897. aasta septembris loeme, et raha paneb
rattad käima. Peterburi miljonärist suurkaupmees Grigori Jelissejev
ostis Pühajõe suudmest 144 hektarit maad 124 000 rubla eest,
omandades Kantsi ja Looga talud ning pargi rajamiseks parun von
Rosenilt Pühajõe mõisa koos Pühajõe vasakul kaldal männikus
olevate suvilatega, seega endise Föhrenhofi karjamõisa.
 |
Oru lossi ehitaja – Peterburis rikkuselt teine
multimiljonär
Grigori Jelissejev 1864-1949. Suri Pariisis. |
Mõeldes
tollasele raha väärtusele, teame, et 36hektariline talumaa maksis
3000 rubla ja selle raha eest oleks saanud osta 41 sellist talu või
4100 hobust, kuna üks hobune maksis keskmiselt 30 rubla. Töölise
palk sajandivahetusel oli 30–50 rubla kuus. Toop viina – 1,23
liitrit – maksis umbes 1 rubla, head säärikud 10 rubla. Kuigi
1897. aastal autosid veel ei olnud, siis 1902. aastal maksis Tallinnas
esimene 8hobujõuline auto 2500 rubla.
 |
Jelissejevi kaubamaja Peterburis tänapäeval.
|
Vaata, armas lugeja, kuidas
elasid rikkad Vene impeeriumis
majanduse hiilgeaegadel! Täna
ollakse juba kadedad, kui aastal 2000 on mõnel väike osmik, nn
individuaalmaja suurusega 100 – 200 m2. Kuidas küll 100 aastaga on
muutunud rikkuste vahekorrad!
Kes praegu on rikas, oleks 1900.
aastal olnud vaene mees.
Selleni on jõutud kahe maailmasõja,
rahvussotsialistide ja kommunistide
valitsuse abil, püha
eraomandi likvideerimise ning tarkade ja rikaste hävitamisega.
Vene
aristokraatide ja rahamagnaatide laia žestiga elu toimus enamasti
järgmise kava kohaselt: varakevadel, alates märtsikuust, Rivieras,
suvel Narva-Jõesuus või Toilas, sügisel
Kaukaasias.
 |
Otsides suvemaja krunti, sõideti 1897. aastal Pariisist
ostetud
Renault’ga läbi mererannad Narvast Riiani. Miljonärile meeldis Toila. |
Jelissejevil olid mõisad Krimmis, Valgevenes ja
Prantsusmaal Rivieras, kus asus
juba tollel ajal välja kujunenud
tervisliku kliima ja kauni loodusega kuurordipiirkond.
Kuna need
olid kauged, pealegi oli ärimees tüdinenud soojadest
lõunamaadest,
siis andis ta 1896. aastal tellimuse Vene kuulsale
arhitektile Gavril Baranovskile:
otsida Läänemere rannikult
avara vaatega merele mõni looduslikult ilus koht suvitusvilla
rajamiseks. Sõideti läbi ja vaadati ning uuriti randu Narvast kuni
Läti ja Leeduni. Miljonäri nõudmistele näis kõigiti vastavat
ainult Toila-Oru. Sinna otsustatigi ehitada itaalia neorenessansi
stiilis loss.
Arhitekt Baranovskil valmis 1897. aastaks projekt 57
ruumiga hoonele, mille üldpindala oli 4062 m2. (Võrdluseks olgu
toodud Kadrioru lossi pindala – 1600 m2, so 2,5 korda väiksem.)
Ehitis koos kõrvalhoonetega valmis kahe aastaga. Samuti kujundati
Pühajõe suudmeala suurejooneliseks pargiks, mille väärtuseks sai
tema liigirikkus koos kohaliku maastiku eripära esiletõstmisega.
Kui
Jelissejev 1917. aastal Prantsusmaale emigreerus, jäi loss ilma
omanikuta ja seisis tühjana, kuni 1934. aastal Eesti Vabariigi
ärimehed selle 100 000 krooni eest ära ostsid ja kinkisid vabariigi
valitsusele presidendi suveresidendiks. Lossi peremeheks oli
Konstantin Päts, kuni NSVL okupandid Eesti Vabariigi ja
lossigi
hävitasid.
Allikas: http://aerling.blogspot.com/2010/05/oru-loss-grigori-grigorjevits.html
