Huvitav leid - Toila mehed pealinnas

Pildil on jäädvustatud viis Toila meest, kellest kolm - Hans Glass ja vennad Juhan (taga vasakul) ja Abram (ees paremal) Simonid on selgesti äratuntavad, kaks ülejäänud noort meest jäävad esialgu tundmatuks. Seltskond õllelaua ümber on tolle aja kohta “ontlikus” riietuses, mis näitab, et tegemist oli väljasõiduga mõnda suuremasse linna, tõenäoliselt Tallinna või Peterburi. Ilmselt on pildistanud õllepoe juures passinud tänavapiltnik – sellele viitavad pildi halb kvaliteet ning võttepaiga ümbruse prahine pind. Samuti rekvisiidiks olnud suur õllekorv ...

Arvata võib, et pildistatud on 1870ndail, kui tänu juba tegutsevale Peterburi-Tallinna raudteele olid Toila mehed oma orkestriga käinud Peterburis parun Nikolai v. Wilckenit tema juubeli puhul õnnitlemas või Tallinnas kuberneri lossis ennast näitamas. Ja kui Abram Simon ja koolmeister Hans Glass polnud veel lahku löönud.

Kõige huvitavam pildi juures on, et see on nagu kindla käega lavastatud. Koolmeistrid Juhan Simon ja Hans Glass esinevad oma ametile vastavas rollis dotseerivalt, keelitades nagu nooremaid mehi mõõdukusele. Abram vaatab kõrvale, sest tema teab ise ja tema teeb. Kõik on surmtõsised, millest järgneb, et korv tühjade pudelitega on vaid rekvisiidiks. Kuid õlu vahutab pokaalides.

Kes on lavastaja, kes teadis ja tundis kõiki osalisi ja nende rolle Toila elus? Tänavapiltnik see ei saanud olla, järelikult pidi äratuntud kolmik ise olema see, kes seda ise aimamata … toreda stseeni ajaloo jaoks lavastas.

Pilt on Toilas tundmatu, osalised on seda nähtavasti vaid omatarbeks säilitanud.

Leitud eksemplar on Juhani poja Nigulase pärandist. On kiiduväärt, et taoline fotodokument lagedale toodi.

Jüri Tõnisson

Oru loss ja tema rikkused

Muinasjutuline toredus Pühajõe kaldal. - Kroonlühtrid vürsti paleest.

Mäletatavasti Eesti tööstuslikkude ringkondade poolt kingiti hiljuti riigile Toila rannas asuv Oru loss ühes mitmete teiste ehitustega ja laialdase maa-alaga. Kui kingituse väärtust hinnatakse umbes 100 000 kroonile, siis on see käesoleval juhul vast liiaks väheütlev, kuna lossi ja ümbruse rajamine läks omal ajal maksma umbes viis miljonit kuldrubla ja tõeliselt on siin tegemist ehitusega, mille sarnast kogu Eestis vaevalt teist leidub. Võrdub ju ülalnimetatud kuldrublade hulk praeguse kursi järele arvestades viieteistkümnele miljonile kroonile, mis on tubli viiendik kogu meie riigi tuleva aasta eelarvest.

Kuna Toila rannaga seni pn puudunud järjekindel ühendus, siis on ka Oru loss jäänud meie laiematele hulkadele seni vähetuntuks. Endine Toila ja Oru lossi hiilgus on vabariigi aastatel täielikult kadunud ja tsaariaegne luksuslik elu on asendunud unustatud vaikusega, kuhu suveti on leidnud teed ainult vähesed suvivõõrad ja juhuslikud matkajad.

Vene rahamagnaat Grigori Jelissejev tegi lossi ehitamisega algust 1897. aastal ning ehitustöödega jõuti lõpule 1901. aasta kevadeks. Loomulikult ei saanud viis miljonit kuldrubla kuluda ainult lossi ehitamisele, vaid siin saadi üle kolme aasta kestnud palavikulise töö järele hakkama rea hoonete püstitamise ja

kogu ümbruse muutmisega suurilma suvituskohaks.

Ulatuslikust tööst annab enam kindlama pildi vast kõigi nende ehituste ja tööde loetelu, millised seal läbi viidi. Esmalt tuleb peaehitusena nimetada kolmekordset lossihoonet, mis asun umbes kolmesaja meetri kaugusel rannast Pühajõe kõrgel kaldal. Lossi tagaküljes seisavad järjestikku aga teised sinna juurde kuuluvad hooned. Esimesena suur kasvuhoone, kus leidusid
piirkonnad viinamarjade, virsikute, palmide, loorberite ja pilargooniate kasvatamiseks. Järgnevana maneež hobustele, kus on ruumi pea poolesajale loomale ning seejärele kahekordne tööliste ja teenijate elamu, kus leidub hulk vähemaid kortereid. Paarisaja meetri kaugusel asub männiku keskel aga õigeusu kirik, mille ehitamisega tuldud toime samase kunstipärasusega, kui seda võisime vanasti näha vene suurlinnade kirikute juures. Kirikul on neli vähemat ja kaks suuremat kullatud sibulatorni ja erineb seega vast ainult mõõtude poolest suurtest ja nägusatest õigeusu kirikutest. Nendest hoonetest enam eraldatuna asub Toila kaluriküla alguses suur haigla, mis aga on müüdud ühele Tallinna elanikule Jelissejevi voliniku poolt juba varasematel aastatel. Lisaks eelnimetatule püstitati lähemasse ümbrusse Jelissejevi poolt veel kuus suvilat, ta lasi varem pargi piirkonnas seisnud suilad lammutada. Peale suvilate, mis puust ehitused, on kõik hooned
tehtud kas tellis- või paekivist.

Kõigi  nende hoonete kui ka Pühajõe suudme ümbrus muudeti samal ajal aga luksuslikuks pargiks, kus veel praegugi võib igal sammul kohata piinlikku hoolsust ja küllust. 
Siin on kaunid Pühajõe kaldad, kuhu lossi lossi esiküljel asuvatelt terrassidelt avaneb unustamata vaade, kaetud välismaa lehtpuudega, kuna ümber asuv kõrge männikd on ilustatud ja mitmekesistatud leedrite, õlipuude, mitmet liiki välismaa kuuskede, akaatsiate, pärnade jt. salkadega. Üle Pühajõe on pargi ulatuses ehitatud kaks kivisilda, pargi teede ääres asuvad pingid ja istmed on raiutud välja raudkividest jne.

Lisaks ehitati veel lossi alla tiigid kalade ja vähkide hoidmiseks.
kuhu juhiti vesi alliakatest ja jõest. Ühenduse pidamiseks lossiga ehitati umbes kuue kilomeetri pikkune maantee, mis viib välja Tallinn-Narva maanteele praeguste Toila ja Oru jaamade vahele.

Mis puutub lossi elusse peale selle valmimist, siis kujunes see ehitustele vastavalt ka kõigiti luksuslikuks ja hiilagavaks. Põhiliseks suvitajaks on Jelissejevi abikaasa koos viie poja ja ühe tütrega, kes saabusid kõik kohale juba kevadel ja viibisid Toilas sügise alguseni. Jelissejev külastas lossi tavaliselt umbes kahe nädala tagant, viibides kohal ainult üksikuid päevi. Härra tulekul korraldati pea alati suurejoonelisi pidustusi, milledest sõitis võtma osa vene aadli ja rahaaristokraatiasse kuuluvaid daame ja härraseid. 

Pidustused peetud niivõrd uhked, et need pakkunud Toila elanikkudele eemaltki vaadates otse muinasjutulist pilti.

Kuivõrd laialdane oli lossi majapidamine, sellest annavad ülevaate kõige paremini järgnevad arvulised andmed.
Lossi talvine teenijaskond koosnes kuni 30 inimesest, kuid suveti jõudis teenijate arv saja peale.
Nii olid suvel tegevuses 30 aednikku, köögiteenijaid, tallipoisse jne. Kui aga proua sõitis suvitama, siis oli temaga peale laste kaasas veel ligikaudu veerandsada ümmardajat, nende hulgas igal lapsel oma surmani perekonna juurde kuuluv amm, siis laste koolitajad jt. Maneežis oli aga Jelissejevil alaliselt kolmkümmend suguhobust, samapalju jahikoeri, mõned eeslid, rebaseid jm.

Praegu on kõigist sarnasest jäänud Toila rahvale ainult mälestused järele ja meie väikestes oludes pole ka Oru lossi oodata enam kunagi endist hiilgust. Kui aga vaadata lossi praegust seisukorda, siis ei saa jätta rõhutamata, et riik on saanud selle kingitusega siiski ühe väärtusliku hoone ja Viru ranniku kaunima koha omanikuks.

Lossis leidub ühes kõrvalruumidega üldse 57 ruumi,
kusjuures kaasa on arvatud ja suve- ja talveaed, elektrijaam kolme dünamoga, keskkütteruum jt. 
Peasissekõik asub lõunapoolsel küljel, kust pääseb vestibüüli, mis on praegugi küllalt korralikult säilunud, kuna seal seisavad pea puutumatuna ka endised mööblid, nagu riiete varnad, peeglid, suured savist vaasid ja mõningaid muid esemeid. Vestibüülist viivad uksed paremat kätt söögisaali, vasemalt piljardituppa ja otsejoones lossi peasaali. Samast viib veel trepp ülemistele kordadele.
Söögisaal, mille taga asub rida teenijatetubasid, väike ja suur köök, puhvetiruum ja mõningaid kõrvalruume, mis on samuti võrdlemisi heas korras. Mööblitest võiks siin nimetada söögilauda, suurt kappi, kaht õlimaali seintel, rida toole, suur lühter laes jm. Lossi parempoolses nurgas asub lugemistuba, mis sisustatud hinnalise punasest puust mööbliga, nagu neli raamatukappi, toole, laudu, pehmet mööblit ja seinal suur maal Petrogradist Neeva kaldast, mis näib olevat kellegi vene kunstniku originaal. Suuremat luksust võib aga näha keset lossi esikülge asuvas
peasaalis, mis läbistab lossi kaht korda,
ja mis on teise korra kõrguselt piiratud rõduga. See saal on suurelt osalt kaunistatud meisterlikkude nikerdustega, kuid peamiseks ehteks on siin kaks ülalt alla ulatuvat kroonlühtrit, mis on
toodud kohale kellegi vürsti paleest Petrogradist ja mis säravad tuhandete kirstallkuulikeste ja litrite helgis. Seintel on samakujulisi väikseid lühtreid veel kuus. Üleval laes on aga kuulsa vene kunstniku maal, mis kujutab Madonnat pilvedes, amoreid jm. Saalis leidub veel hulk valgeid toole ja laudu.
Ka järgnevad kaks ruumi pakuvad praegu mõndagi imestamisväärset. Esiteks Jelissejevi kabinet, kus leidub hulgana pehmete mööblite komplekte, toole, sohvasid ja diivaneid, osa neist rikkalikult nikerdatud ja välja töötatud. Samas asub nikerdustega kirjutuslaud, seintel õlimaale ja laes lühter. Kõrval asuv proua buduaar on sisustatud peamiselt kullatud mööbliga, kusjuures pehme mööbel on tõmmatud üle kuldbrokaatriidega. Siin asuvad ka kaks kõrget peeglit punasest puust aluskappidega, mis kaunistatud emailjoonistutega. Kullast säravad siin ka mitmed postamendid, sirmid ja muud esemed. Järgnevana asub piljardituba suure piljardiga, toolide ja laudadega.

Teisel korral
asub rida üksikuid tube, nende hulgas ka proua kabinett, kus leidub rikkalikult luksuslikku polsterdatud mööblit ja muud sisustust. Teistes tubades asub siin veel üksikuid mööbleid, kuid enam lihtsamaid. Teisel korral asub ka vannituba basseiniga ja täielikult sisustatud riietustoaga, kus pearõhk on pandud kirevusele ja mugavusele. 
Lossi kolmandal korral on kuus võõrastetuba vähese mööbliga, sealt edasi viib trepp katusele, kuhu ehitatud lahtine rõdu ja neljakandiline torn.

Mis puutub teistesse ehitustesse, siis on need praegu võrdlemisi erinevas seisukorras. Nii saab veel vaevalt seada korda suurt kasvuhoonet, kus 2600 klaasruutu ja raudtalad müüdi alles läinud suvel maha.
Ka on kasvuhoone saanud kannatada sõja päevil, mil ehitust tabas vaenlase laevast lastud mürsk. Maneež, samuti ka tööliste maja on mõningate korralduste järele aga kõigiti kasutamiskõlbulised ...
Loss ise aga vajab välispidiselt seevastu õige tublisti võõpamist, kuna paljudki välispidised kaunistused on aastate vältel murenenud ja pudenenud. Lõpuks ei puudu aga ka suured viljapuuaiadki, millistes ühes leidub sada viljapuud, teises on märksa enam.

***

Toilas asuvas end. Jelissejevi lossis teostatakse eeloleval kevadel põhjalik remont. Lossi ümbritsev suurepärane park, mis ajajooksul on muutunud metskikuks, seatakse samuti korda. Kuuldavasti lossi ja selle ümbruskonna korrastamise kulud võtavad oma kanda kinnisvara ostjad.

"Vaba Maa" reedel, 8. märtsil 1935.a.

Oru loss ootab Soome presidenti

Lossi korraldustööd lõpul. - Kõrged külalised saabuvad 1. augustil.

Kui maa poolt läheneda, paistab Oru lossi neljakandiline tornehitus kaugele üle pargi roheluse. Kui kihutad edasi mööda Viru rannikut Sillamäe poole, jääb loss veel kauaks valendama, kõnelemata ulgumerest, kuhu ta paistab kaugele kätte. 
Endine rikas vene kaupmees ja mitmekordne miljonär Jelissejev, kes lossi ehitas 1901. aastal, oli osanud valida oma puhkuspaleele ühe suurepärasematest paikadest Viru rannal. Lossi alt läbivoolava Pühajõe nimetus osutab selle paiga erakorralisusele ka muistsetel aegadel.

Siin pidi meie esivanematel olema mingi pühitsetud ja õnnistatud koht,
püha hiis või midagi sellesarnast. Ajaloos teame, et siin on heidelnud Põhjasõja päevil rootsi ja vene sõjajõud. Vene kindral Šeremetjev koondas Pühajõe kiriku juurde oma kuulsa ratsaväe.
Jelissejev valis oma lossi asupaigaks kõrge kalda, kust tõuseb veelgi kõrgendikke. All laiutab mere avarus ja õige haruldaselt selgetel ilmadel, mil tekivad õhupeegeldused, olevat kohalikkude elanikkude jutustuse järele

lossi kõige ülemistelt rõdudelt võidud näha Soome kallast.

Lossi ehitas vene arhitekt Baranovski. Pargi ja aia olevat planeerinud tookordne Riia linna arhitket Kupfeld (Kuphalt). Raske on lossi ehituslaadi viia mingi kindla stiili alla. Ehitus tuletab meelde kergeid ja õhulisi palazzosid kusagil Vahemere rannal.
Jelissejev, kes oli tüübiline vene kaupmees, on omal ajal matnud siia suuri summasid. Lossi poolkelder-korrale ta ehitas teatriruumid, kus Peterburist või mujalt küllatulevad artistid esinesid vahel teatriettekannetega ja kontsertidega. Rajati rida kõrvalhooneid, mis tarvilikud suures majapidamises- 

Jelissejev oli tuntud hobuste armastajana.

Lossi juurde ehitati suurepärane maneež tallidega, mis püsib praegu. Maneeži seinad on kaetud õnnestunud freskodega, tellitud häält kunstnikult, mis kujutavad ratsaspordi stseene. Need on säilinud tänaseni. Suurtes klaasist kasvuhoonetes kasvatati viinamarju ja sidruneid ja kõige mitmekesisemaid rooside ja muude lillede sorte. Lossil oli oma elektrijaam, mis praegu oma algelise sisseseade poolest kõlbab muuseumi. Lossi saali laemaal on pärit vene kunstnikult Vladimir Vafovskilt. Ka see on säilinud, samuti saali suurepärased kroonlühtrid, ehk küll loss revolutsiooni ajal rüüstamises sai kannatada. Lossi läheduses on kaljuseinas väike koobas, kus niriseb imelikult selge veega allikas. Kui võõras tuleb koopa suu juurde, tahaks ta meelsasti astuda sinna sisse; allikast koopa põrandale tekkinud vesi on nii läbipaistev, et võõras ei pane vett tähele.

Kogu lossile kuuluv maa-ala on suur umbes 140 ha,

millest umbes 40 ha on põllumaa. Saksa okupatsiooni ajal loss äratas Saksa okupatsiooni võimude tähelepanu ja siia paigutati kogu okuptasiooni ajaks Põhja-Eestis tegutsevate saksa väeosade kindralkomando. Kõik kõrged saksa väejuhid, kes käisid okupatsiooni ajal Baltimail, külastasid ka Oru lossi. 
Liigub ringi järgmine kuuldus:
kui Oru loss oli valminud, meeldinud see väga vene viimasele tsaarile Nikolai II-le,

kes tahtnud lossi osta troonipärija jaoks. Jelissejev nimetanud hinnaks 5 miljonit kuldrubla. Kui miljonär tähendanud, et see hind on liig asuur, vastanud Jelissejev: "Pidage meeles, et ma olen kaupmees ja ei müü midagi alla oma hinna. Kui aga tsaarile loss väga meeldib, siis ma võin talle selle kinkida."

Oru lossi maneežis on alaliselt peetud 30 head hobust. Jelissejev ise on väga harva käinud Orul. Siin on rohkem elanud tema tuttavad ja lähemad sõbrad. Jelissejev elavat ise praegu Pariisis ja tema varandust valitses siin mitmed aastad tema volinik. Kui nüüd Eesti suurtöösturite ringkonnad hiljuti selle lossi ära ostsid ja tema kinkisid riigivalitsusele ja lossi remontima hakkasid, selgus õige suurel määral, kuidas ehitajad-arhitektid ja insenerid vene kaupmees-miljonäri olid tüssanud. Võtame kas või lossi terrasside müürisid, mis ei olnudki nii massiivsed kui väliselt näisid - õhukese kivikatte taha oli paigutatud lihtsalt prügi ja prahti. Kuulus laemaal oli kinnitatud lohakalt päris harilikkude naeltega.

Lossi remonteerimise ja ümbruse kordaseadmise tööd on jõudnud juba lõpukorrale.

On tehtud väikseid ümberehitusi, samuti planeeritud park mitmeti uuesti. Lossi väline toon, mis varemalt oli kollakas-hallikas, on nüüd saanud meeldiva kreem-roosa värvingu. Korda on seatud ka kõrvalhooned. Parki on ehitatud maja lossi komandandile ja mõnedele teistele ametiisikutele.

1. augustiks on kõik omal kohal. Siis teatavasti tuleb 

Orule riigivanemale külla Soome vabariigi president ühes abikaasaga.

Lossi kordaseadmine on tulnud õnnistuseks ka laiemale ümbruskonnale. Lossi juurde viivad teed, mis seni olid korratus olekus, on nüüd muutunud esmajärgulisteks.

Uus Eesti 21.07.1936

31. juulil 1937 valiti Konstantin Päts Voka valla I aukodanikuks

Loodus vanadel fotodel

Hõbeallika koobas enne tugimüüride ehitust.

Postkaart Voka rannast.

Päite panga all 1913.

Põhjasõja aegsed kantsid Pühajõe ääres.

Pühajõe suue.

Pühajõe suue.

Pühajõgi

Paadiga Pühajõel.

Merekallas Toila küla all.

Vaade praeguselt Mere puiesteelt. Kaskede vahelt paistab Oru loss. 1933. aastal.

Päite pank

Rannatee Toila küla all.

Suvitajad Oru rannas.

Vaade merelt. Kaldal paistab Oru kodumajanduskool.

Heina- ja karjamaad Pühajõe ääres 1935. aastal.

Päite pank

Päite pank

Päite

Päite

Päite pank

Päite pank

Päite pank

Päite pank

Pühajõe org. Paremal paistab Pühajõe kirik.

Pühajõe org ja keskmine sild Pühajõel.

Toila vaade 1940. aastal.

Toila rand

Tee mere äärde.

Toila vaade ca 1920. aastal.

Oru Loss - Grigori Grigorjevitš Jelissejevi ajastu (1897-1935)

Katkendeid CD-raamatust "Oru lossi saladus ja rikkus". 

Autor: Vambola Kaasik-Aaslaav

Eesti ajalehest Olevik 1897. aasta septembris loeme, et raha paneb rattad käima. Peterburi miljonärist suurkaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe suudmest 144 hektarit maad 124 000 rubla eest, omandades Kantsi ja Looga talud ning pargi rajamiseks parun von Rosenilt Pühajõe mõisa koos Pühajõe vasakul kaldal männikus olevate suvilatega, seega endise Föhrenhofi karjamõisa. 

Oru lossi ehitaja – Peterburis rikkuselt teine multimiljonär
Grigori Jelissejev 1864-1949. Suri Pariisis.

Mõeldes tollasele raha väärtusele, teame, et 36hektariline talumaa maksis 3000 rubla ja selle raha eest oleks saanud osta 41 sellist talu või 4100 hobust, kuna üks hobune maksis keskmiselt 30 rubla. Töölise palk sajandivahetusel oli 30–50 rubla kuus. Toop viina – 1,23 liitrit – maksis umbes 1 rubla, head säärikud 10 rubla. Kuigi 1897. aastal autosid veel ei olnud, siis 1902. aastal maksis Tallinnas esimene 8hobujõuline auto 2500 rubla.

Jelissejevi kaubamaja Peterburis tänapäeval.

Vaata, armas lugeja, kuidas elasid rikkad Vene impeeriumis
majanduse hiilgeaegadel! Täna ollakse juba kadedad, kui aastal 2000 on mõnel väike osmik, nn individuaalmaja suurusega 100 – 200 m2. Kuidas küll 100 aastaga on muutunud rikkuste vahekorrad!
Kes praegu on rikas, oleks 1900. aastal olnud vaene mees.
Selleni on jõutud kahe maailmasõja, rahvussotsialistide ja kommunistide
valitsuse abil, püha eraomandi likvideerimise ning tarkade ja rikaste hävitamisega.
Vene aristokraatide ja rahamagnaatide laia žestiga elu toimus enamasti järgmise kava kohaselt: varakevadel, alates märtsikuust, Rivieras, suvel Narva-Jõesuus või Toilas, sügisel Kaukaasias.
 

Otsides suvemaja krunti, sõideti 1897. aastal Pariisist
ostetud Renault’ga läbi mererannad Narvast Riiani. Miljonärile meeldis Toila.

Jelissejevil olid mõisad Krimmis, Valgevenes ja Prantsusmaal Rivieras, kus asus
juba tollel ajal välja kujunenud tervisliku kliima ja kauni loodusega kuurordipiirkond.
Kuna need olid kauged, pealegi oli ärimees tüdinenud soojadest lõunamaadest,
siis andis ta 1896. aastal tellimuse Vene kuulsale arhitektile Gavril Baranovskile:
otsida Läänemere rannikult avara vaatega merele mõni looduslikult ilus koht suvitusvilla rajamiseks. Sõideti läbi ja vaadati ning uuriti randu Narvast kuni Läti ja Leeduni. Miljonäri nõudmistele näis kõigiti vastavat ainult Toila-Oru. Sinna otsustatigi ehitada itaalia neorenessansi stiilis loss. 

Arhitekt Baranovskil valmis 1897. aastaks projekt 57 ruumiga hoonele, mille üldpindala oli 4062 m2. (Võrdluseks olgu toodud Kadrioru lossi pindala – 1600 m2, so 2,5 korda väiksem.) Ehitis koos kõrvalhoonetega valmis kahe aastaga. Samuti kujundati Pühajõe suudmeala suurejooneliseks pargiks, mille väärtuseks sai tema liigirikkus koos kohaliku maastiku eripära esiletõstmisega.
 

Kui Jelissejev 1917. aastal Prantsusmaale emigreerus, jäi loss ilma omanikuta ja seisis tühjana, kuni 1934. aastal Eesti Vabariigi ärimehed selle 100 000 krooni eest ära ostsid ja kinkisid vabariigi valitsusele presidendi suveresidendiks. Lossi peremeheks oli Konstantin Päts, kuni NSVL okupandid Eesti Vabariigi ja lossigi
hävitasid.

Allikas:  http://aerling.blogspot.com/2010/05/oru-loss-grigori-grigorjevits.html

Inimesed ja sündmused vanadel fotodel

Igor Severjanin (kodanikunimega Igor Lotarjov) 16. mai 1887-20. detsember 1941

Felissa Kruut (Lotareva)

Igor Severjanin ja Felissa Kruut (Lotareva) oma kodu aknal Toilas 1925. aastal.

Igor Severjanin ja Felissa Kruut paadiga merel.

 Abram Simon (ka Siimon)  24.01.1844 - 12.03.1925

Grigori Jelissejev 1864-1949

Grigori Jelissejev perega Oru lossi terrassil.

Koolilapsed Voka kooli juures 1933. aastal.

Oru lossi teenijad 1936-1937.

Oru lossi vett vedamas 11.08.1936. aastal.

Konstantin Pätsi lapselapsed Oru lossi aias.

Konstantin Päts perega Toila rannas.

Konstantin Päts koos väliskülalistega Oru pargis.

Eksperminetaaltammiku istutamine Oru pargi idaküljele.

Laulupäeva rongkäik.

Siitkandi koorid osalesid ümbruskonna laulupidudel ning korraldasid ka kohapeal pidusid. Parim koht laulupidude korraldamiseks oli mererand.

1927. aastal toimus Toilas laulupäev võõrastemaja "Föhrenhof" esisele tehtud astmeil. Lauljaid oli kokku ca 200 ja pillimehi ca 50.

Laulupäev Toilas 31. juulil 1932. aastal. Laulupeol oli lauljaid üle 500.

Laulupäeva avas aseadmiral Johan Pitka.

Laulu- ja muusikapäev toimus Toila laulukoori 70.a. ja muusikakoori 65.a. kestvuse puhul.

Pillimehi osales sel peol Jõhvist, Kohtlast, Konjust, Purult, Toilast, Udriast ja Vaivarast - kokku 120 pillimeest.

Pillimehed rongkäigus.

Seltskond laulupeolisi.

Toila laulukoor Narvas laulupeol 1922. aastal.

Tantsutrupp näidendist "Lembitu tütar" 1931. aastal.

Pargimõisate valitsejate ekskursioon 15. juunil 1930. aastal Toilas Oru lossi juures.

Toila pritsimeeste pasunakoor 1902. aastal.

Toila Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi 25. aastapäev 1926. aastal.

Toila tuletõrjeseltsi juhatus 1930. aastal.

12. augustil 1901. aastal asutati Toila Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts.

Toila vabatahtliku tuletõrjeseltsi aktiiv.

Kaitseliidu Voka kompanii õppustel.

Voka pasunakoor A. Reelo juhendamisel 8. juunil 1932. aastal.

Toila pasunakoor tegutses alates 1869. aastast. Pasunamängu käis õpetamas ka D.O. Virkhaus. Esineti ka Peterburis ja Tallinnas. Toila pasunakoor Toila vabatahtliku tuletõrjeseltsi 26. aastapäeval 1926. aastal.

Oru kodumajanduskooli õpetajad.

Toila esimese lasteaia lapsed.

Toila pioneerilaagri avamine 14.06.1954. aastal.